1.Reis Kuule
Kolm, kaks, üks, null？
Põhjatus laotuses tähtedekett,
kosmosse sööstab me kanderakett.
Kaks, üks, meis startides pakitseb õud,
meist vabaneb maakera külgetõmbejõud.
Hõbejalt läigivad meie skafandrid,
meist maha jäid atmosfäär, ookeanid, mandrid.
Tundmatus kauguses rohetab emake Maa.
Akvamariinsinist värvi on kraatrites kuupind,
teleekraanilt ma tervitan sind.
Koduplaneedile niipea me naasta ei saa.
Üle mustava tühjuse kui pärlikee
helendava trassina jookseb Linnutee.
igav nii maastik, kraatrite suud,
nii kaunis, nii kohutav näib meile kuu.
Illuminaatorist näha võib üksteist
tähtede taustal Apollo 11.
On reede ja juulikuu kuueteistkümnes päev.
Päiksekiired meist jätavad tumedad varjud,
vaikivad huuled, kuid sisemus karjub.
Võib juhtuda, et sinitaevast me enam ei näe.
Hõbejalt läigivad meie skafandrid,
meist maha jäid atmosfäär, ookeanid, mandrid.
Tundmatus kauguses rohetab emake Maa.
Akvamariinsinist värvi on kraatrites kuupind,
teleekraanilt ma tervitan sind.
Koduplaneedile niipea me naasta ei saa.
Illuminaatorist näha võib üksteist
tähtede taustal Apollo 11.
On reede ja juulikuu kuueteistkümnes päev.
Päiksekiired meist jätavad tumedad varjud,
vaikivad huuled, kuid sisemus karjub.
Võib juhtuda, et sinitaevast me enam ei näe.
2.Vennaskonna hümn (Live)
Mina olen mittekeegi
Ma ei ole mingi mees
Ükskõik mida ma ei teegi
Olen inimestel ees
Mul ei ole oma nägu
Mina olen tühi koht
Mõtetes on mingi hägu
Minus peitub mingi oht
Kuulun ühte vennaskonda
Mis on ühiskonna aps
Siia inimühiskonda
Sündis soovimatu laps
Minu jaoks ei ole riike
Mida ümber jaotada
Pole võite ega viike
Pole miskit kaotada
3.Luulud (Live)
4.Maardu mu arm
Te jääge must eemale, rooside aiad,
las toredus lopsakalt lokata seal.
Mul jäetagu tänavad, kivised, laiad,
sest videvik pühaks ja armsaks neid peab.
Kui kallid on, Maardu, su katuste harjad,
ja tüdrukud, juuksed kui helendav kard.
Su piigade ilu murelikki varjab,
kuis igatsen tagasi, Maardu mu arm, Maardu mu arm.
Nüüd tänavail libises seal minu tsikkel,
ja kõnniteel tüdrukuil värvitud suud.
Ja vilkumas tuled ning helkimas nikkel,
seal sõitsin ma puiesteel, klaasil puud.
Ei tahtnud ma koju ja öö kestis kaua,
lõi tähtedest sirama laotusekaar.
Kuid rockbändid laulvad me kodudest kaua,
see kajama paneb sind, Maardu mu arm, Maardu mu arm.
Kas rockige valjult, mu kõrvu te hääli
toob tuliselt tuulehoog tumedast ööst.
Veel tormiga viirastub punapea pealik,
kui lehm mootorrattaga sumedast ööst.
Kus Maardu mu arm, ümber udu ja kujud,
ma tuisates kihutan, jäine ja karm.
Öö endasse matab nahktagides kujud,
su tuultes nad elavad, Maardu mu arm, Maardu mu arm.
Mil lahkusin sealt, sellest päevi on palju,
ja võibolla tagasi sinna ei lähe.
Seal lilled ei õitse, kuid tüdrukud paljud
on kaunimad kui miss Estoniat näed.
Seal igav, kus sõidavad luksautod haljad,
on sellel, kes avarust tunnetanud kord.
Ma armastan tüdrukuid, metsikuid, paljaid,
su sügavat hämarust, Maardu mu arm, Maardu mu arm.
5.Anarhia
Puhkeb koit ja
Kustub eha
Sina midagi ei pea
Siis sa oskad vahet teha
Mis on halb ja
Mis on hea
(Me usume, me usume, me usume anarhiasse)
See on sinu
Õigusteadus
Mis on sinu vere sees
Sina oled ainus seadus
Iseenda
Peremees
Need kes heida-
Vad sind alla
Keelavad ja käsivad
Lõpuks oma käsud alla
Neelavad ja
Väsivad
6.The Hard Times of Old England
Come all brother tradesmen who travel along,
I pray, come and tell me where the trade is all gone;
Long time have I travelled, and I cannot find none.
And it's oh, the hard times of old England In old England very
hard times!
Provisions you buy at the shop, it is true,
But if you've no money, there's none there for you;
So what is a poor man, and his family to do？
And it's oh, the hard times of old England In old England very
hard times!
You will go to the shop where you'll ask for a job,
They'll answer you there with a shake and a nod;
Well, that is enough to make a man turn and rob!
And it's oh, the hard times of old England In old England very
hard times!
You will see the poor tradesmen a-walking the streets,
From morning to night their employment to seek;
And scarce do they have any shoes on their feet.
And it's oh, the hard times of old England In old England very
hard times!
Our soldiers and sailors have just come from war,
And fighting for Queen and for Country this year;
Come home to be starved, should have stayed where they were.
And it's oh, the hard times of old England In old England very
hard times!
And now to conclude and to finish my song,
Let us hope that these hard times, they will not last long;
I hope soon to have occasion to alter my song.
And sing： Oh, the good times of old England In old England,
jolly good times!
7.Õhtulaul
Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina？
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt.
Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.
8.Inimene
Inimene ta on minu noorem vend.
Ta on rumal kui hüljes ja targaks peab end.
Neil isegi koolieelikud
ülle panevad püksid ja seelikud.
Neil puuduvad suled ja ehtmed,
olgu poisid või plikad,
kõigil koivad on pikad
ja nokad on nosus ja pehmed.
Üks tühjus ja tühisus ümbritseb neid.
Ei haudu nad mune, vaid uusi ideid.
Nad kardavad jääd, on tiivutud
ja kõik nende kombed on siivutud.
Ei maga nad lumes, vaid voodis.
Ise sõdasid peavad,
ise sõdasid neavad,
need maapealsed anekdoodid.
Kuid sageli haarab mind nimetu piin：
enam olla ei tahaks ma prillpingviin.
Olen lind, mul on tiivad,
kuid kuhu nad viivad？
Jää alla molluski järele
viivad mind tiivad.
Seisan üksinda tuisus ja jääl,
aga tiiva all südames väreleb.
Kus on siis mu lilled jäänd,
kus on nad jäänd.
Inimene ta on minu noorem vend.
Ta on rumal kui hüljes ja targaks peab end.
Neil isegi koolieelikud
ülle panevad püksid ja seelikud.
Neil puuduvad suled ja ehtmed,
olgu poisid või plikad,
kõigil koivad on pikad
ja nokad on nosus ja pehmed.
Üks tühjus ja tühisus ümbritseb neid.
Ei haudu nad mune, vaid uusi ideid.
Nad kardavad jääd, on tiivutud
ja kõik nende kombed on siivutud.
Ei maga nad lumes, vaid voodis.
Ise sõdasid peavad,
ise sõdasid neavad,
need maapealsed anekdoodid.
Kuid sageli haarab mind nimetu piin：
enam olla ei tahaks ma prillpingviin.
Olen lind, mul on tiivad,
kuid kuhu nad viivad？
Jää alla molluski järele
viivad mind tiivad.
9.Suveharjanäkid
Tule poole vetevallast
Ilusaid ja rumalaid
Näkke hiilis mööda kallast
Nagu ebajumalaid
Mõni tuli nagu kala
Mõni laineil astudes
Mõni kandis sõnajala-
Õisi vesikasvudes
Meelitades noori mehi
Eksitades noori hingi
Peelitasid paljaid kehi
Mõdukapad käisid ringi
Vabanes kõik endashoitu
Tulle kanti uusi halge
Söödi ühepajatoitu
Peeti kummalisi talge
Iga mees kes mõõka kandis
Puusal kirvest kirivööga
Võttis mida võtta andis
Ühe lühikese ööga
10.Eleegia
Vaikne õhtu nõlval kõrged kuused,
liivasel alleel, sammaldunud teel.
Otsin sinu nime igalt ristilt,
loodan, et mul leidmata jääb see.
Vahapisarad ja kullast inglid
ammu närbunud kuusepärgadel
tuul on põlimind sõlme valged lindid,
okstevarjus, marmorplaatidel.
Kaugelt kostub viiulite mängu.
Riisutud on teed, hämaral alleel
Võõrasemad kasvagu sul sõõrmeist
suudelgu sind sirelite lõhn
Kõike 2x
11.Leia endas muinasmaa
1
Kui igavledes vedeled kõik mõtetuna näib
kui midagi ei edene ja ülejõu sul käib
kui sul silme eest on must kui sa tunned tüdimust
viites pilkad pimedust meeltes musta masendust
Ref
Leia endas muinasmaa
kuhu mõttes lennata
maailm avaneb su ees
mis on sinus eneses
ja kui leiad selle maa
ära ainult unusta
sinna kaasa kutsuda
oma kõige kallimat
2
Kujutluse tähe laeval sinna võite minna
unistuste kuningriigis unistuste linnas
ootamas sind loss ja teenrid ootamas sind kaless
milles istub imekaunis unenäo printsess
3
Sellel maal ei tunta hirmu sellel maal ei ole sõda
vaenlasedki omavahel seal on suured sõbrad
kui sind tüüdanud on ära suure linna kära
sule silmad kui sa juba lendadki siit ära
Ref
12.15
Kuigi juba hilisöö,
ma istun ärkvel, pole und.
Toas vaikus närve sööb –
nüüd minu mõtteis oled sa.
Sind tahan suudelda.
Refrään：
Ei,
sest olen liiga noor ma veel.
Ei
ja käimata on koolitee
ja kuulama pean oma vanemaid.
Ei,
sest ema mulle ütles nii.
Ei,
ei tohi olla teisiti,
sest alles hiljuti täis viisteist sain.
Ammu möödas kesköötund,
ma vähkren voodis teki all.
Näen sinust öösel und –
nüüd minu mõtteis oled sa.
Sind tahan suudelda.
Refrään.
Kõrvus kumiseb mul viis,
mida tookord makilt kuulsime.
Ei teadnud ma veel siis,
et minu mõtteis oled sa.
Sind tahan suudelda.
Refrään.
13.Loss Taivalkoskis
Tuled, kui tuled
ja laternais tuled
tuisu käes süütan, et näeksid sa teed.
Purskaev mu eesõues hange all magab.
Akende tagant
ma vaatan alleed.
Põhjatuul vinge.
Poeb külm minu hinge. Õhk värvub siniseks, ahjud on jääs.
Tuhandeid aakreid on valgesse maetud.
Härmaga kaetud
on kohver su käes.
Talv sinu süles.
Ja treppidest üles
lonkab mu muldvana teener livrees.
Teatab su nime. Kui enam ei looda,
näen, et mind oodatas seisad fuajees.
Keerleme tantsides. Hõljudes valssi
Veingi on jäätunud, ent tunded ei jahtu.
Vaikivad lahkunud ristide all.
Baldahhiinvoodi.
Meil tisk laulab oodi
akende all mu magamistoas.
Lükkame kõrvale metsloomanahad.
Nii, nagu tahad,
sind võtan su loal.
Anna, suudle mind veel!
Tuul tuiskab kinni su jäljed alleel.
Anna, on algamas ball.
Vaikivad lahkunud ristide all.
14.20 000 ljööd vee all
Ripuvad vetikad
juustena ahtris.
Reelinguilt kulunud
värv on ja lakk.
Tühjenenud dekid
kui põhjatud sahtlid.
Keset koralle
seisab lagunud vrakk.
20 000 ljööd vee all
viimane puhkepaik tal.
20 000 ööd on tal
viibitud veepiiri all.
Refr. On ainult vaikus ja meri,
tumm on siinsete lindude laul.
Hüübinud soontes on veri,
Vaikne ookean on vaikne kui haud.
Hukkunud laevadel
ei ole nime.
Nimetud reisijad
nimetul teel.
Kajuteis, trümmides
õudne ja pime,
kusagilt kostuks kui
muusikat veel.
20 000 ljööd vee all
viimane puhkepaik tal.
20 000 ööd on tal
viibitud veepiiri all.
Refr. (2x)
15.Sinine Vagun
On siin soe
Veidi rske ja soe
Miski ei loe
Mitte miski ei loe
Minu ees laual on hperboloid
Insener Garini hperboloid
Insener Garini hperboloid hperboloid
Pimestav kiir
Silmipimestav kiir
Tunnete piir
Meie tunnete piir
See on ju hukatus hperboloid
Insener Garini hperboloid
Insener Garini hperboloid hperboloid
Unistav sarm
Sinu unistav sarm
Zoja mu arm
Minu Zoja mu arm
See on ju igatsus hperboloid
Insener Garini hperboloid
Insener Garini hperboloid hperboloid
Uinub Pariis
Taas kui uinub Pariis
Kohtum siis
Siin me kohtume siis
See on ju armastus hperboloid
Insener Garini hperboloid
Insener Garini hperboloid hperboloid
Pealuuga lipp
Surnupealuuga lipp
Tundmuste tipp
Sinu tundmuste tipp
See on ju vabadus hperboloid
Insener Garini hperboloid
Insener Garini hperboloid hperboloid
Sinavad veed
Vaikse ookeani veed
Marmorpaleed
Roosad marmorpaleed
See on ju paradiis hperboloid
Insener Garini hperboloid
Insener Garini hperboloid hperboloid
Elu ja surm
Meie elu ja surm
Taevalik hurm
Nnda taevalik hurm
See on ju igavik hperboloid
Insener Garini hperboloid
Insener Garini hperboloid hperboloid
Lumi on maas
Siis kui lumi on maas
Kohtume taas
Siis me kohtume taas
See on ju unistus hperboloid
Insener Garini hperboloid
Insener Garini hperboloid hperboloid
16.Tere televiisor
Tere õhtust! Aktuaalne kaamera võtab kokku 27. mai sündmused.
Suurriikide liidrite arvates tähendab lepingu sõlmimine NATO ja
Venemaa vahel lõppu Euroopat pool sajandit jaotanud
eraldusjoontele...'
Küll on neiud sisse last, kipub välkuv telekast.
Vaatab emme, vaatab paps, vaatab memm ning lapselaps.
Telesilma ette on tulnud terve perekond.
Järjekordselt järjefilmilt pöörata ei suuda silmi.
Refr. Tere televiisor, sõber sa.
Iga õhtu hea sind vaadata.
Tere televiisor, sind vajan ma,
et ma jääksin öösel magama.
Saatepäeva avas diktor, tuntud telediktor Viktor.
Viktoril on ikka tavaks tutvustada saatekava.
Seal on elu, seal on tralli, tänavatel autoralli.
Kauneid neide tosinaid nagu keeksis rosinaid.
Refr. (2x)
Filme tuleb järjepanu, näitab uusi, näitab vanu.
'Lõppenud saated', sõnab Viktor, Viktor, tuntud telediktor.
Telesilm kaob halli uttu, tundub, aeg on minna tuttu.
Pea on padjal, tekil käed, nüüd ei kuule, nüüd ei näe.
17.＊＊＊(Öösinine taevas)
Öösinine taevas.
Ja selle all mustad
suurte majade siluetid.
Aknaruudud kollased, roosad, valged.
Neoonreklaamide ketid.
Undab õhtune tänavamagistraal
järjest autosid viies ja tuues.
Seisan kõnniteel
just nagu väikene poiss
ülestõstetud kraega kuues.
Silmipimestav-ere on laternahelk
masinatel, mis tulevad rodus.
Neil, mis lähevad,
stopptuled kumavad nii,
et ma tunnen, nagu poleks mul kodu.
Tahaks nendega kaasa!
ükskõik kuhu-kaasa!
Väike poiss ei mõtle： ta tunneb.
Miski tahab must välja,
miski tahab must välja,
aga kurk on kui suletud yunnel.
Olen väike poiss,
alles hakkan ma mõistma：
kõik, mis tuleb, meil pimestab silmad.
Tagatulesid nähes me tahame minna,
aga siis juba
jäimegi ilma.
Seisab väikene poiss
nagu mõistmatu soov,
juuksed sadadest tuultest kahus.
Undab tuledes tänavamagistraal
elu kivise linna rahus.
18.Vihma sajab
Vihma sajab. Juba on hilja.
Tuledes kajab öine Pariis.
Ma viskan mündiga kulli ja kirja,
helistan sulle, et on majanduskriis.
Udusse mähkund on Champs-Elysee,
hämardub kähku tühi lokaal.
Seinanishis on õpetaja portree,
sõrmede vahel on tühi pokaal.
Vihma sajab. On avenüül öö.
Sammudest kajab öine Pariis.
Näole punakaid varje heidab liköör,
heliseb vaikselt see kulunud viis.
Trepil siis peatub üks tundmatu mees,
mantlil on teatud beeþikas toon.
Seinanishis on õpetaja portree,
seisab ja naeratab： 'Pierre J. Proudhon.'
Vihma sajab. Juba on hilja.
Sammudest kajab tühi lokaal.
Ma viskan mündiga kulli ja kirja,
sõrmede vahel on tühi pokaal.
| 
